my suomi laiffi
Tänase päeva seisuga olen Jyväskyläs elanud 69 päeva, millest 9 olen olnud tegelikult Eestis vaheajal. Nii et siis täna on minu 60. päev siin. Kusjuures sain sellest alles ise ka nüüd teada, kui hakkasin arvutama, et palju ma siin olnud olen. Nii et siis paras aeg väikeseks kokkuvõtteks?
Kohaliku keelega ei saa ma just mitte eriti hästi läbi. Sundolukordades (mida näiteks täna oli 2) saan ikka mingid lihtsamad laused formuleeritud ja mingisugune kommunikatsioon siiski toimub. Aga karta on, et kuna ma üldjuhul vean igal pool inglise keelega vägagi vabalt välja, siis see soome keele õppimine võtab ikka oluliselt rohkem aega kui arvata sai. Seevastu on mu inglise keel muutunud oluliselt vabamaks. Kurvastava poole peal on aga mu eesti keel… taban end järjest rohkem tegemas keelelisi vigu oma emakeeles… jah, tõesti, nii lühikese aja jooksul juba. Aga tuleb tõdeda, et ma ei kasuta siin eesti keelt pea üldse. Nii palju kui siin blogin, uudiseid loen ja aeg-ajalt kodustega suhtlen.
Kool
Mulle meeldib siin koolis käia. Mulle meeldib siinne vaba õhkkond. Kasvõi näiteks täna! Jäime natukeseks veel klassi arutama, et Aliisa peol võiks olla mingi teema ja siis ühtäkki arutasime seda asja oma õppejõuga, kes tuli lagedale pidžaama peoga :D Mulle tõesti meeldib see avatus ja õlg-õla tunne, mis meil klassis on. Ja ma lähen iga hommiku ülima hea meelega kooli kui tahes väsinud ma ka ei oleks.
MMM ehk Music and Media Management group
Jätkaks sarnase teemaga siis. Meil on superkursus! Mind hämmastab siiani see kuivõrd ühtehoidev võib üks 40 liikmeline kamp üksteisele täiesti võõraid inimesi olla. See on meie pere. Me hoiame kokku. Me teeme kõikvõimalikke asju koos ja me teame üksteise muredest ja rõõmudest. Muidugi ei ole see kõik kogu aeg nii meeletult lilleline ja ilus. Mingil hetkel tekivad arusaamatused. Me oleme ju erinevate kultuuriliste taustadega. Aga me hindame seda, et meil on võimalus õppida üksteiselt. Ja tänu neile arusaamatustele on meie maailmapilt oluliselt avaram kui ta oli enne.
Sõbrad
Mulle meeldib olla ümbritsetud paljudest headest inimestest. Siin on mul neid mitmeid. Suuresti küll on mu sõpradeks mu kursusekaaslased, aga on ka teisi. Ja meie koostoimetamised, meie õhtusöögid, peod, jalutuskäigud, kohvitassi-jutud jnejne on teinud kogu selle siinolemise oluliselt lihtsamaks, sest sa tead, et sinu jaoks on kogu aeg keegi kusagil olemas. Esimestel nädalatel, mis on tavaliselt uues keskkonnas kõige raskemad, hoidsime me eriti tihedalt kokku ja üritasime üksteist tundma õppida. Seetõttu ma usun, et enamik meist ei ole koduigatsust tundnud. Muidugi tahaks aeg-ajalt koju, et näha neid, kes sinna maha jäid, aga samas on olemas kõik võimalused, et nendega ühendust hoida. Kodus olid mu sõbrad mu perekond ja nad on seda ka siin.
Kliima
Jep. Nii naljakas kui see ka ei tundu, arvestades Eesti ja Soome lähedust võiks öelda, et siinne kliima on ikkagi kergelt teine. Ma olen ju oma kodulinnast 500km põhja pool! Siin ei olnud enam puudel lehti kui ma koju läksin, aga Eestis oli siis kuldne sügis… Aga üldjoontes on siiski olukord sama. Ka praegu ladistab õues vihma sadada, puhub natuke tugevam tuul ja välja minnes tuleb end soojalt riidesse panna. On käes käpikute ja villaste sokkide hooaeg!
Kas ma olen rahul, et ma siia tulin? Jahjahjahjah! Kui ma kaks aastat tagasi Tartusse kolisin ja hakkasin sealses ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakonnas ajakirjanduse ja suhtekorralduse erialal õppima, siis mind selline rahulolu ei vallanud. Mulle meeldis Tartu ja meeldib siiani, aga see miski, mis oleks mul seest olemise soojaks teinud ja andnud märku, et see ongi see õige, seda ei olnud. Tartu vaim ei leidnud mind. Või siis vastupidi. Aga ometi tahaksin ma neist kahest aastast Tartus mäletada vaid head =)
Ja nüüd, kaks kuud peale siia tulekut kaalun ma juba siit äraminekut. Ei, mitte jäädavalt. Ma tahaks väga lihtsalt veel maailma avastada ja Erasmus annaks selleks ju nii hea võimaluse! Minna pooleks aastaks Hollandisse või Inglismaale või kuhu iganes! See oleks kogemus ja kui see võimalus on olemas, siis miks mitte seda kasutada? Pealegi ei läheks ma kuhugi nüüd ja kohe. Alles järgmisel sügisel. Aga ma ei tea, kuhu ma tahaksin minna… ja seetõttu tuleb sellel alal veel tööd teha. Hetkel igatahes kisub sinna Inglismaa poole, sest sealne music business on ikkagi üks Euroopa suurimaid. Keegi oleks justkui siia tulles avanud mulle mingi ukse imedemaale, kust ma tahaksin kõigest osa saada! Ja seepärast ma neid mõtteid mõlgutangi.
Jah, ma elan justkui roosamanna maailmas, kus kõik asjad on hästi ja lahenevad iseenesest. Ja mõneti nagu nii ongi. Aga kogu see asi oleks veelgi ilusam, kui mul õnnestuks endale leida töökoht, mis võimaldaks natuke sissetulekut ja teeks mu finantselu natuke kergemaks, sest see pidev eelarvest kinni pidamise arvutamine ei ole alati kergete killast, sest vahel ju tahaks endale natuke midagi rohkemat lubada ;)
